Eesti arste on šokeerinud juhtum, kus arusaamatult haigel teismelisel lapsel avastati HIV-nakkus, mille ta oli saanud juba kas emaüsas või imikueas, kui ema last rinnapiimaga toitis.

Lääne-Tallinna keskhaigla nakkusarstide Kai Zilmeri ja Kersti Kingi teada on ka varem olnud juhtumeid, kui emalt nakkuse saanud lapsel ei ole HI-viirust imikuna diagnoositud, vaid on avastatud aastaid hiljem.

2000. aastast, kui HI-viirus Eestis massiliselt levima hakkas, on HIV-positiivsetel emadel sündinud sadu terveid lapsi. 51 last on siiski emalt raske nakkuse saanud. Neli neist lastest on surnud, aga ülejäänud saavad tõhusat ravi ja elavad tavalise lapse elu.

«Praegu sünnitab aastas 100–130 HIV-positiivset naist ja üks-kaks lastest sünnivad nakkusega – ülejäänud lapsed on terved,» lausus Zilmer. «HIV-positiivsete emade laste sünniga peaks tänapäeval kõik hästi minema, sest emasid ja lapsi kontrollitakse ning tehakse juba raseduse ajal kõik, et laps sünniks terve.»

Need üks-kaks nakatunud last aastas tuleb sellest, et riskigrupi emad ei tule raseduse ajal arsti juurde. Kui ei olnud veel avastatud erilisi ravimeid, mida tänapäeva meditsiin tunneb ja kasutab, sündis 25–30 protsenti nakatunud emade lastest HIV-positiivsena.

Kümme ja rohkem aastat tagasi sündis Eestis 15 protsenti HIV-positiivsete emade lastest nakatununa, aga see näitaja kahanes kiiresti kolme-nelja protsendini ning viimastel aastatel on tulemused peaaegu sama head nagu teistes arenenud riikides ehk üks protsent.

«Tahaksime selle nulli kuni ühe protsendi peale saada, aga kui noor narkomaan kusagil tänaval elab ja ükski günekoloog teda enne sünnitust ei näe, on raske numbrit nulli viia,» tõdes Zilmer.

Levib rinnapiimaga

Kõigile rasedatele tehakse nii raseduse algul kui ka lõpus, veidi enne sünnitust HIV-test. Kuidas on võimalik, et küll ülisuure erandina, aga siiski avastati HIV-positiivse ema (ning ka isa) lapsel nakkus alles teismelisena?

«Laps sündis 2001. aastal, see oli hoopis teine aeg kui praegu – siis ei tahtnud keegi rääkida, et tema mees on HIV-positiivne, kui naised seda üldse teadsidki,» meenutas Kink.

«Ema oli nii raseduse alguses kui ka lõpus kontrollitud ja ta ei olnud HIV-positiivne. Ilmselt nakatus ta kas pärast sünnitust või viimasel raseduskuul,» rääkis Kink. «Teades, et ta on terve, toitis naine last rinnaga. HIV-positiivsed emad aga rinnaga toita ei tohi, sest nakkus levib rinnapiima kaudu.»

Arstide sõnul on värske nakkus eriti ohtlik. Rasedale tehakse teine HIV-test pärast 36. rasedusnädalat ning kui ema nakatub pärast seda, on ikkagi oht, et ta võib lapsele nakkuse edasi anda.

Sellel naisel avastati HI-viirus alles mõni aasta hiljem, kui ta teise lapse ootele jäi. Siis sai ta juba raseduse ajal ravi ning teine, kolmas ja neljaski laps sündisid tervena. Esimest last aga ei kontrollitud ja kellelgi ei tekkinud kahtlust, et ta võiks olla nakatunud. Alles aastaid hiljem, kui lapsel ilmnesid seletamatud tervisehädad, tehti lõpuks ka HIV-test. «Nüüd kontrollime alati ka kõik eelnevad lapsed ära, kui rasedal HIV-nakkus avastatakse,» kinnitas Kink.

Tervise Arengu Instituudi (TAI) möödunudaastases uuringus HIV-nakkuse kandumise kohta emalt lapsele on üks ema rääkinud, kuidas tema imikuealisel see nakkus avastati.

«Olin juba imiku ema ja laps jäi haigeks. Sattusime haiglasse, kus lapsele tehti vereproov. Siis selgus, et laps on HIV-positiivne,» rääkis naine küsitlejaile.

«Toitsin last rinnapiimaga, kuna olin sünnitades negatiivne. Pärast jõudsime selgusele, et pärast sünnitust oli mul vahekord mehega, kes osutus HIV-positiivseks. Tõenäoliselt nakatasin läbi rinnapiima oma last,» on õnnetu ema jutustanud oma lugu.

Zilmeri ja Kingi sõnul testitakse HIV-positiivsete emade lapsi kohe pärast sündimist, kuu ja kolme kuu möödudes.

«Kui kolmas proov on negatiivne, siis võin olla kindel, et kõik on kontrolli all,» rääkis Zilmer. «Poolteiseaastasele teeme juba tavalise HIV-testi – kõik need, keda on algusest peale kontrollitud ja ravitud, on olnud puhtad.»

Saab elada täisväärtuslikult

Kui 2000. aastate algul Ida-Virumaal lahvatanud HIV-epideemia ajal lasid rohkem kui pooled HIV-positiivsed rasedad raseduse katkestada, siis mida aasta edasi, seda vähem aborte sel põhjusel tehakse.

«Nakkuse juhuavastamisi on nüüd juba vähemaks jäänud – enamasti on nad juba meie nimekirjas ning peame enne rasestumist nõu, millal on õige aeg lapseootele jääda,» rääkis Kink, rõõmustades, et ka HIV-positiivsete paaride puhul saab rääkida teadlikust pereplaneerimisest.

«Algul sündisid kõik nende lapsed keisrilõikega, aga nüüd sünnitavad ka need naised loomulikul teel ning väga edukalt. Ainult rinnapiimaga toitmine on keelatud, aga kui ema on tubli ja teeb kõike nii, nagu arstid ütlevad, siis sünnivadki terved lapsed,» lisas ta.

Lääne-Tallinna keskhaigla nakkusarstid näevad sedagi, et enam ei lähe püsisuhtes paarid pärast HIV-testi positiivse tulemuse kuulmist lahku.

«Tänapäeval pole probleemiks seegi, kui üks on positiivne, enamasti mees, aga pere elab tavalist täisväärtuslikku elu,» kinnitas Kink.

HIV-positiivsena sündinud lastest pooled elavad peredes, pooled aga lastekodus. Peredest, kes lapsi ise kasvatavad, on omakorda pooled korralikud pered, kus lapsed on pideval jälgimisel, saavad ravi, käivad lasteaias või juba ka koolis. Keerulisemate peredega tegelevad peale arstide ka sotsiaaltöötajad ja psühholoogid – kui lapse tervis satub ohtu, siis langetatakse raske otsus ja laps läheb lastekodusse.

Kingi sõnul saavad lastekodulapsed arstliku kontrolli alla ja nende näitajad paranevad kiiresti. On ka neid vanemaid, kes on hooldusõiguse hiljem tagasi saanud.

Kaheksa HIV-positiivset last on aastate jooksul ka lapsendatud, neist üks Eestisse ja ülejäänud välisriiki. Vanim HIV-positiivse ema laps on juba 14-aastane.

Kingi sõnul läheb HIV-positiivsete laste elu täitsa hästi.

«HIV ei kahjusta last vaimselt,» lausus ta. «On väike protsent, kellel on mingid väärarengud, aga see on sama suur ka tervete laste puhul. Mõni aasta tagasi tegime võrdleva uuringu ning nende laste kaalus ega arengus polnud midagi teisti kui tervetel lastel.»

Kui 2010. aastani sünnitasid enamasti naised, kes olid nakkuse saanud veenisisese süstimise teel, siis viimastel aastatel on naised saanud nakkuse enamasti sugulisel teel.

«Eksperdid vaidlevad, kas meil on HIV läinud üldelanikkonda või püsib see ikka narkomaanide ringkonnas,» lausus Zilmer.

4000 inimest jälgimisel

Kuigi uusi nakatunuid on 2000. aastate alguse epideemia ajaga võrreldes tunduvalt vähem, diagnoositakse viimastel aastatel ikka üle 300 juhu aastas ja sellega on Eesti Euroopa kaardil endiselt ainukesena punaseks värvitud. «See 300 uut juhtu aastas on meie kõige suurem mure,» lausus Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliiniku juhataja Zilmer.

Aastate jooksul on Eestis tehtud üle 8000 positiivse HIV-testi, kuid tegelike teadaolevate nakatunute arv on sellest väiksem. Kuni 2009. aastani võis käia anonüümsena korduvalt testi tegemas ja läkski mitmel korral eraldi kirja. Viimased viis aastat on süsteem muutunud ning iga positiivse analüüsi andnu läheb kirja ikka ühena.

Praegu on arstide jälgimisel üle 4000 HIV-positiivse ja ravi saab neist 2500.

«Osa HIV-positiivsetest on surnud – erinevail põhjuseil, mõned ka narkootiliste ainete üledoosi tagajärjel. Osa ei ole veel arstile tulnud, aga ükskord nad tulevad nagunii,» sõnas Zilmer.